Artiklid

Blondiinid – Miks nad seda teevad ja mis neist saab?

Blondiinid on üks omapärane liik naisi – millegipärast on nad üksnes juuksevärvi tõttu saanud anekdootide tegelasteks. Kes ei oleks kuulnud blondiini anekdoote. Blondiinianekdoodid on ju lausa ülemaailmne nähtus, neid nalju satub kuulma igal pool. Muud värvi juustega naiste arvel aga üldiselt nõnda ei irvitata. Tegelikult ei erine heleda juuksevärviga inimesed millegi poolest teistest. Blondide seas on samuti väga tarku ja on neidki, kes jäävad allapoole keskmist. Nii nagu brünettide, punapeade ja teiste puhulgi. Ent vahel tuleb vägagi roppude ja jõhkrate naljade tagant ilmsiks vaieldamatu tõsiasi: maailm tegelikult armastab blondiine!

Öeldut ei kummuta seegi seik, et maailma kauneimaks filmitäheks on kuulutatud Sophia Loren, rinnakas šatään itaallanna. Šatäänijuukseliste naiste kohta pole teatavasti kirjutatud ühtki raamatut, blondiinide kohta aga on. Tõsi, selle autor polnud tegelikult ehtne linalakk, vaid isehakanu. Briti naisajakirjanik Joanna Pitman värvis oma juuksed blondiks ja elas nõnda aasta aega, et maailma blondiinide vaatevinklist tundma õppida. Kogetust kirjutas ta raamatu „Blondiinid“, suurepärase reality-teose, mis osutus väga menukaks kogu Euroopas ja mujal, Aasiaski.

Blondi juuksevärvi peeti naiste trumbiks juba kaugel aegade hämarikus. Vanad kreeklased teadsid nimelt väita, et ilu- ja tarkusejumalanna, merevahust sündinud Aphrodite oli linalakk. Just sellest ajast olevatki valgejuukseliste naiste jumaldamine alguse saanud. Peagi võtsid ka surelikud omaks käsituse heledate juuste seosest jumaliku iluga. Hetäärid ja kurtisaanid hakkasid oma juukseid valgeks värvima, et tõsta sel moel oma mainet klientide seas. Kuninglikust soost naised püüdsid blondeeritud ja kähardatud juustega kinnitada oma lähedust jumalikele ringkondadele.

Tänapäeva blondidest on ehtsaid valgeverelisi ehk ainult 20-30 protsenti. Ülejäänud on isehakanud, tehisblondiinid. Kui omal ajal kasutati blondeerimiseks nitraate, ammoniaaki ja salpeetrit sisaldavaid üsnagi ohtlikke kokteile, siis tänapäeva ilusalongides toimub see palju ohutumal moel ja daamid saavad oma juustele just täpselt sellise blondi varjundi, nagu nad soovivad. Vähemalt meie teada ei kasutata juuste valgendamiseks nüüd enam ka selliseid looduslikke vahendeid, nagu hobusekust ja kanasitta.

Naiste (tehis)valgeverelisus on eriti Euroopas ja Ameerikas silmatorkav ja püsiv trend. Ent lausa jahmatamapanevalt on see mood levinud ja kinnistunud Venemaal. Seal võib näha naisi, kelle pead ehivad tõepoolest suurepärased, lausa säravad blondid juuksekroonid. Ent veelgi rohkem leidub teisi, kelle blondiks saamine on haletsusväärselt äpardunud või kelle blondeeritud juuksepahmakas on lihtsalt hooletusse jäetud: peanahast väljakasvanud tumedad juuksejuured reedavad, et naine pole suutnud või viitsinud blondina püsimise nimel küllalt vaeva näha.

Filmimaailmas on valgeverelisus alati trumbiks olnud. Mary Pickfordist ja Mae Westist kuni Marilyn Monroe ja Jayne Mansfieldini ning meie päevadeni välja. Tõsi, viimasel ajal on Hollywoodis tõesti säravadi blondiine üllatavalt vähe, aga ega uue aja filmitähtede hulgas polegi palju neid, kes kannataksid välja võrdluse Marilyn Monroe või Jayne Mansfieldiga.

Ehtsat blondiinsust seostatakse tihti Skandinaavia või aaria päritoluga. Hitler, kelle armastatu Eva Braun oli loomulikult linalakk, rääkis oma rassiteooriat arendades puhtast, valget verd Põhja-Euroopa rassist. Aja jooksul pidi see Wagneri jumalate sarnane kõikvõimas inimtõug vallutama kogu maailma.

Pärast Hitleri hävingut polnud heledajuukselisus Saksamaal ega mujal Kesk-Euroopas enam nii kõva sõna kui aastakümneid varem. Siiski vaimustub suur osa sakslastest tänapäevalgi Taani, Rootsi ja Norra tüdrukuist, kes on valdavalt Carolina Klüfti tüüpi loomulikud linalakad.

Maailm küll armastab blonde, aga paraku on linalakad üha kahanev loodusvara. Loomulik, kaasasündinud heledapäisus põhineb geenidel, mida teadlaste andmeil jääb inimkonnas üha vähemaks. Põhja- ja Kesk-Euroopas, valgepäisuse senises põliskodus, blondigeenid üha nõrgenevad, sest koos sisserändega Lõuna-Euroopast, Aafrikast ja Aasiast kasvab rassidevaheliste segaabielude hulk.

Sedasama on juba aastaid tagasi täheldatud USA-s, kus varem põlu all olnud segaabielud valgete ja värviliste vahel nüüd üha laiemalt levivad. Samal ajal toob sealsesse tänavapilti ja etnilisse statistikasse üha rohkem tõmmusid toone ka sisseränne Mehhikost ja mujalt Lõuna-Ameerikast.

Nõnda väheneb blondide geenide hulk pidevalt ja tulevikus on heledad juukselt valdavalt kosmeetikatööstuse toodang. Aga kes teab – seni kulub veel küllalt aega, ja vahepeal jõuab geenitehnoloogia ehk maisipõldudelt ka pereplaneerimise valdkonda. Võib-olla saab iga last sooviv paar siis tellida geenitehnikult oma järglasele sobiva disain, kaasa arvatud meeldiva juuksevärvi. Ning ka härradele, kes eelistavad blondiine, on sel juhul kaugemaski tulevikus elamisväärne elu tagatud.