Hautamine on toiduainete aeglane pehmeks kuumutamine nende endi mahlas või väheses vedelikus, millele lisatakse maitseaineid ja sageli ka rasvaseid toiduaineid – võid ja hapukoort. Hautamist eelistatakse teistele kuumadele töötlemisviisidele, sest selle juures säilivad toitained ja vitamiinid kõige paremini.

Hautatakse peamiselt liha, kala ja aedvilja.

Hautamisnõu peab olema raske, tihedalt sulguva kaanega, mis takistab vee aurumist. Eriti kohased on nägusad keraamilised ja tulekindlad klaasnõud, samuti heledad emailitud malmnõud, millega hautatud toitu saab ka lauale anda.

Omas mahlas hautatakse veerikkaid, mahlakaid toiduaineid: kala, liha, noori värskeid aedvilju, nagu nuikapsas, porgand, kapsas, naeris jt., maitsestamiseks lisatakse veidi rasva või koort.

Kuivematele toiduainetele, näiteks vanematele, seisnud juurviljadele, talvisele kapsale, vanemate loomade lihale, lisatakse natuke vett – parajasti nii palju, et see takistab toiduaine kõrbemist ja moodustab toidule vajaliku hulga kastet. Hautamisleent ei kurnata, vaid toit antakse lauale koos sellega.

Rasvas kergelt pruunistatud toiduainest saab eriti maitsva toidu. Sel viisil hautatakse esijoones liha, harvemini aedvilja. Rasv kuumutatakse hautamisnõus või pannil (sel juhul, kui hautatakse klaasnõus, mis järske temperatuurimuutusi ei talu), selles praetakse toiduaine helepruuniks. Lisatakse vedelik (vesi, puljong, hapukoor) ja hautatakse tasasel tulel pliidil või praeahjus, kogu aeg kaanega kaetult, toitu segamata. Lihatoitudele lisatakse maitsevilju ja mõnda haput lisandit: tomatipüreed, mahla, kurgi- või kapsasoolvett. Hapud ained kiirendavad liha pehmenemist. Valmis toit maitsestatakse soola ja vürtsidega. Antakse lauale samas nõus, milles valmistati.