Vanasti pidi vastlapäeval pikalt ligu laskma, et lina pikaks kasvaks, ja üheksa korda sööma, et põld üheksakordse seemne annaks. Seajalgade söömine pidi sööjad järgmiseks aastaks tegema nobedaks ning käbedaks, herneste söömine edendama vilja- ning linakasvu, ubadest toidud suurendama aedviljasaaki, kruubid paisutama viljateri.

Seepärast kaeti vastlapäeva hommikul laud ja hoiti seda, toite aeg-ajalt juurde tehes, kuni õhtuni kaetult, et igaüks soovi korral kohe süüa saaks.

Vastlapäevatoidud: herne-, põldoa-, läätse-, tangu- või kruubisupp seajalgade, -kootide, soolatud või suitsutatud sealihaga; keedetud seajalad herneste, põldubade või kruupidega; külmad keedetud seajalad tarrendis (riivitud mädarõikaga), keedetud seapea herneste, ubade või kruupidega; herne-, oa- ja läätsetamp seajalgade või sealihalõikudega, lisandiks hapupiim või koduõlu; kruubi-kartulipuder seapekiga.

Praegu on teiste rahvaste eeskujul kujunenud alatisteks vastlatoitudeks ka vastlakuklid – hästi kergest pärmitaignast kuklid vahukoorega – ja pärmitaignast pannkoogid (pliinid), mille kõrvale antakse sulatatud võid, hapukoort, kilusid, heeringat, soolasiiga, soolalõhet, balõkki, kalamarja, silmusid või teisi soolatud või külmsuitsu-kalatooteid. Sageli segatakse hakitud soolakalad hapukoorega ning maitsestatakse pipra, äädika ning sinepiga.